Süsivesikud on meie organismi tähtsaimad energiaallikad ja ka kõige kiiremini kättesaadavad energiaallikad. Nii nagu valgud jagunevad kaheks, loomseteks ja taimseteks, nii võib ka süsivesikuid jagada laias laastus kaheks: lihtsüsivesikud (monosahhariidid) ja liitsüsivesikud (polüsahhariidid, komplekssüsivesikud).
Liitsüsivesikud ehk ka valged süsivesikud on need süsivesikud, mida sisaldab värvuselt hele toit nagu mesi, suhkur, valge riis, makaronid jne ning liitsüsivesikud (komplekssüsivesikud) sisalduvad sellest johtuvalt tumedas toidu nagu tatar, pruun riis, leib.
Meie organism lagundab alati kõik söödud süsivesikud lihtsuhkruteks. Lõhustamine algab suus sülje toimel ning jätkub pärast maost läbiliikumist peensooles pankreaseensüümi ja soolenõre abil. Monosahhariidid liiguvad vereringesse ja organismi kasutusse, kas siis koheseks enerigaallikaks või glükogeenivarudena maksa ja lihastesse.
Lihastesse kogunenud glükogeeni kasutatakse lihastöös, maksa glükogeenivarud tagavad aga organismi suhkrutasakaalu siis kui vereringes pole piisavalt glükoosi. Juhul kui glükogeenivarud on täis, võib suhkrutest moodustuda ka rasvasid.
Lihtsüsivesikud e monosahhariidid lagunevad organismis kiiresti ning ka energia toidust vabaneb kiiresti. Lühikese ajaga tekib täiskõhutunne ning sama kiiresti, kui kõht meil „täis sai“, sama kiiresti see ka tühjaks uuesti läheb.
Vastupidi on lugu aga liitsüsivesikutega (polüsahhariidid, komplekssüsivesikud). Need lagunevad organismis aeglasemalt ning ka nendest saadaolev energia vabaneb pikema aja jooksul, pikkamisi. Täiskõhutunne tekib aeglasemalt ning ka kestab kauem, seega ei tohiks vist olla raske panna paika oma eelistusi, kui eesmärgiks on näiteks kaalu alandamine? Siis peaks sajaprotsendiliselt enamus süsivesikutest olemas polüsahhariidid (komplekssüsivesikud, liitsüsivesikud) ehk nö „tumedad“ süsivesikud.
Süsivesikute hulk toidus on otseselt seotud suhkrusisaldusega veres. Kui näiteks süüa kas üldiselt palju süsivesikuid või siis ainult kiireid süsivesikuid sisaldavat toitu (kompvekid, saiakesed, šokolaad), vabaneb sellest väga lühikese aja jooksul väga palju veresuhkrut, glükoosi.
Meie organismile on aga liigne veresuhkur eluohtlik ning seetõttu püüdleb ta, maksku mis maksab, tasakaalu poole. Selle saavutamiseks vallandab meie kõhunääre e pankreas insuliini, mis hakkab normaliseerima suhkrutaset veres. Mida kõrgem on suhkrutase veres, seda rohkem eritub insuliini ehk mida magusam toit, seda rohkem insuliini.
Kuna insuliinieritus on proportsioonis suhkrutasemega, siis hakkab veresuhkru tase kiiresti langema, hormoon (insuliin) aga jätkab oma tööd ehk maakeeli öeldes „ei saa kohe pidama“. Nüüd langeb aga vere suhkrusisaldus omakorda alla normi. Kuidas inimene seda aga tajub? Lühidalt näeb asi välja nii:
1. Sööd liiga palju toitu või lihtsalt magusat;
2. Kõrge veresuhkrutase tekitab mõne aja pärast unisuse;
3. Kuna suhkrutase on langenud alla normi, tunned ennast mõne aja pärast taas näljasena;
4. Kuna kõht on tühi, läheb tavapäraselt käiku uus magus suupiste;
5. Kõik algab otsast peale …
Loo moraal – lihtsüsivesikute kaasabil koguneb „päästerõngas“ ja tühjad lisakilod.
Kuid ega süsivesikud ei ole ega eksisteeri üksi. Nende juurde kuuluvad ka kiudained, ballast, mis annab toidule massi. Kiudained on olulisel kohal tagamaks meie seedetrakti (soolestiku) normaalset tööd ning aitavad kaasa ka vitamiinide ja mineraalainete imendumisele toidust organismi. Optimaalne kiudainete vajadus sõltub taaskord kehakaalust, kuid kogu päevase kaloraaži puhul võiks see olla umbes 12 g 1000 kcal kohta.
Millised võiksid olla kiudainete „leiukohad“? Kes juba teab, on hästi, kuid kellel pole veel aimu, siis teadmiseks, et ohtralt on kiudained näiteks täisteraleivas (tumedas), kliides. Ning kiudainerikkam toit imendub ja laguneb aeglasemalt, andes ka täiskõhutunde pikemaks ajaks.
Siin on omakorda aga seos kehakaaluga, nimelt soodustab selline toit kehakaalu stabiliseerumist või ka langust. Kiudainetega saab ka lihtsüsivesikuid sisaldava toidu muuta täisväärtuslikumaks, kombineerides näiteks valge riisi roheliste ubade ja aedviljaga.
Sedasi saavutatakse hea kombinatsioon, kus rohked kiudained pidurdavad liigkiiret energia eraldumist riisist ning samas aedvili, lagunedes veelgi aeglasemalt, annab energiat ka siis, kui riis on juba seedunud. Kuna kiudained annavad lisaks kõigele veel ka mahtu, siis on üsnagi kindel, et selliselt kombineerituna sööb inimene vähem riisi kui ta seda oleks teinud ilma ubade ja aedviljadeta.