Jätkan eelmisel korral alustatud postitust.

Mis saab aga siis või kuidas käituda siis, kui Sul on plaan veel rohkem oma kehakaalu alandada? Kas on võimalik langetada (alandada) oma kehakaalu näiteks 30 … 50 kg võrra? Seda muidugi juhul, kui Sa peaksid kaaluma 130 … 150 ja enamgi kilo.

Muidugi on võimalik, kõik siin ilmas on võimalik. Küll aga pead Sa teadma, kuidas seda teha ning üks, mis kindel – tervislikult ja teadlikult toitudes ei ole see kindlasti mitte ei 6 kuu ega ka ühe aasta projekt, vaid selles peab kujunema Sinu elustiil kuni Su elupäevade lõpuni!

Muidu on kogu vaev, mis eesmärgi nimel nähtud, lihtsalt maha visatud. Suur ja liigkiire kaalukaotus, eriti just see viimane ehk siis liigkiire kaalukaotus, vähendab aga olulisel määral ja üsna tugevasti Sinu töövõimet, keskendumisvõimet ning kindlasti suurendab ka vastuvõtlikkust haigustele (külmetushaigused, köha, nohu jne). Ja kellele meeldiks, kui teda peetaks kergelt öeldes „piduriks“ – inimeseks, kes pole just mitte „kõige teravam pliiats“ karbis jne?

Olen sama asja täheldanud sportlaste puhul, kes enda võistlusvormi viimiseks peavad alandama oma kaalu läbi rasvaprotsendi vähendamise, kaotamata sealjuures olulisel määral lihasmassi. Sa ilmselt juba taipad, kellest on jutt … Jah, just nimelt – kulturism on see sport ning seal on eredalt näha, mis toimub inimesega dieedi lõppfaasis. Piltlikult öeldes: küsida dieedi viimastel nädalatel võistlusteks valmistuva sportlase käest näiteks kui palju on 8 ruudus, jäävad nad tihtipeale Sulle vastuse võlgu. Ok, see oli tegelikult väga drastiline näide, nii hulluks asi ikka ei lähe, kuid süsivesikute alatarbimise tõttu on neil tihtipeale olukordi, kus nad ei suuda kiirelt vastu võtta otsuseid ja kus kasvõi naljast arusaamiseks kulub tükk aega . Aga see selleks, tegemist oli lihtsalt äärmusliku näitega.

Paljudel juhtudel annavad inimesed alla lihtsalt puhtpsühholoogilistel põhjustel, tahtejõust jääb vajaka! Kõigile ei ole antud vastu pidada ning sageli inimesed murduvad. Senine kontrollitud toitumine asendub kas avaliku või salajase õgimisega. Viimasel puhul on muidugi pärast hea süüdistada dieedi mittetoimet, sest keegi ju ei näe, kuidas Sa öösel, kui kõik magavad, külmiku kallale hiilid ning valimatult toitu sisse ahmid.

Seega – tee omale plaan, jaga kaalulangetamine vastavalt püstitatud eesmärgile etappideks (perioodideks), lase organismil kohaneda ning peamine – ÄRA KIIRUSTA! Mis kiirelt läinud, see ka kiirelt tuleb (või oli see vastupidi?).

Ja kindlasti, kui Sa pole oma teadmistes kindel, konsulteeri spetsialistiga! Ning et olla enda vastu aus ja suuta kinni pidada seatud plaanist, peaksid Sa enda jaoks defineerima ja leidma ka oma nõrgad küljed. Mis põhjusel Sa mingile kiusatusele järgi andsid või millisel põhjusel Sa oled võimeline seda tegema? Mida teha selleks, et murdumismomente üle elada, neid edasi lükata või hoopiski vältida? Kuidas saaks treening toetada Sinu kaalualandamist? Jne jne jne … Mõtlemisainet on siin Sulle kuhjaga, kuid peamine on teha asjaga algust!

Eesmärgi seadmine peab olema reaalne. Peab olema KINDLASTI reaalne ja kohe KINDLASTI mitte sarnane eelmises postituses toodud näitega kaotada oma kehakaalust 8 kg ühe kuuga. Ahjaa, enne unustasin mainida, et lisaks ekstreemdieetidele aitab kaalu kaotada ka ühe või mitme jäseme amputatsioon. Must huumor, võllanali – võta, kuidas tahad, kuid üsna sageli olen ma pidanud ka inimestele niimoodi vastama.

Enamasti on need just naised, kes avastavad, et „Oh, see kleit ei mahu mulle enam selga ja uue ostmiseks pole raha ja sõbranna sünna on juba nädala pärast“ jne jne. Selleks, et saavutada oma eesmärk homseks, pead Sa alustama mitte täna, vaid eile! Ja et asi oleks lihtsam, tuleks panna paika, nagu ka spordis, vaheetapid.

Plaan ja vaheetapid

Kujuta ette, kui Sa kaalud 124 kg ja soovid pooleteise aasta pärast kaaluda näiteks 100 kg? On kerge  liikuda selle eesmärgi poole, kui vahepeale jäävad jõulud, jaanipäev, laste-naiste ja muude sugulaste sünnipäevad, suvepäevad jne jne? Loomulikult ei ole, seetõttu peaksid Sa paika panema vaheetapid!

Kuigi võib eeldada, et kaalulangus kulgeb sirgelt langevas joones ehk kindlalt mööda kerget kallakut allamäge, siis nii see kindlasti olema ei saa. Soovitud kaalu poole püüdlemisel on need vaheetapid/vahefinišid olulisteks peatuspaikadeks kokkuvõtete ja analüüsi tegemiseks. Lihtsamalt öeldes: finišis peab olema Sinu kaal 100 kg, stardis on ta tänasel päeval 124 kg ja aega on Sul poolteist aastat. Loogika ütleb, et poolel teel ehk 112 kg peal peaksid Sa olema 9 kuu pärast, ok? Kui nii, siis märgi omale kalendrisse nimetatud kuupäev punasega ja mitte 9 kuu, vaid 6 kuu pärast ning kirjuta juurde 112 ning lõppkuupäeva juurde pooleteise aasta pärast number 100.

Nii, nüüd on Sul olemas number, milleni pead jõudma 6 kuuga, kuid ikkagi tundub see Sinu jaoks ulmeline. Teeme asja lihtsamaks – jaga esimesed 6 kuud omakorda kuueks ning kirjuta sinna numbrid: 6. kuu, nagu öeldud, 112 kg, 5. kuu 114, neljas kuu 116, kolmas kuu 118, teine kuu 120 ja esimese kuu lõpp 122.

Normaalne ja tervislik kaalukaotus

Tervislikust seisukohast peetakse normaalseks kaalukaotust, mis jääb ca 0,5 kg piiresse nädalas ning ühe kuu lõikes ei ületa 2 kg. Võib muidugi ka ette tulla, et nädal kuni kaks pärast uuele režiimile üleminekut ei juhtu kaaluga midagi, püsib teine paigal. Või siis hakkab hoopis tõusma, mis tihtipeale tekitab paanikat, kuid pea meeles – kontrolli all oleva toitumisrežiimi korral hakkab kaal lõpuks ikka langema (kui see eesmärgiks võetud on).

Suurem kui poolekilone kaalukaotus mõjutab juba tugevalt Sinu töövõimet, väheneb keskendumisvõime, Sa muutud vastuvõtlikumaks haigustele ning ilmselt peetakse Sind ka juhmiks näljutajaks. Kiire kaalulanguse tagajärjel tekib Sul, ükskõik kui tugeva iseloomuga Sa ka ei oleks ja ükskõik kui kaua Sa „imedieeti“  pidanud ei oleks, kohutavalt suur söögiisu ning Sa kindlasti korraldad ühe korraliku söögiorgia. Ja siit saab Sinu vaim ränga tagasilöögi – kõik, mida oled teinud ja mille nimel kannatanud, on olnud asjata! Kaalu langetamine ei pea põhjustama kannatusi!

Järjepidev kaalu langetamine

Olles asjad kirja pannud ja endale selgeks teinud, mida Sa tahad oma kehalt saada, võib Sul tekkida küsimus: hmm, kuid mida ma teen vahepealsed 3 kuud, kui poole aastaga peab mu kaal olema poolel teel ehk 112 kg peal, miks ma ei võiks ühe jutiga lõpuni välja minna?

Vastan: kaalu ei ole soovitatav (võib, kuid ei ole soovitatav) langetada rohkem kui 10% oma esialgsest kehakaalust ehk siis 124 kg mehemüraka puhul oleks see 12,4 kg. Suurem ja kiirem kaalulangus toob juba kaasa eelpoolmainitud tagajärjed (vt üleeelmist lõiku).

Vahepealsed kuud, mis jäävad 6 ja 9 vahele, oleksid niinimetatud stabilisatsioonikuud ehk siis see oleks periood, mil Su kaal ei lange, vaid püsib piirides, mida võiks nimetada ööpäevaringseks kõikumiseks. On ju nii, et hommikul oled Sa kergem ja õhtul raskem? Hea oleks, kui selle kolmekuulise perioodi kaalukõikumine jääkski sinna plussmiinus 2 kg piiresse, mitte rohkem. Lihtsalt organismil on vaja aega, et kohaneda muutustega, mille Sa esile kutsusid.

Dieeti liiga pikalt pidades tekib Sinu organismil ja organismis trots ja stress ning kaalulangemine seiskub, tekib platoo. Ok, võimalik on veel kaalu allapoole viia, kuid see nõuab juba olulisemalt rohkemaid ja suuremaid pingutusi kui senine tee siiani. Pärast stabiliseerivat perioodi ning organismi puhkust ja taastumist võib aga edasi liikuda. Loomulikult ei pea stabiliseeriv periood olema 3 kuud, ta võib olla ka kuu, poolteist või kaks, kuid igaüks valib selle omale ise. On selleks siis suvi või mingi muu periood, kuid kaalu langetamine ei tohi muutuda omale tülgastavaks ja vastukarva käivaks. See peab olema Sinu elu osa ja loomulik protsess, ei muud!

Jätkan selle teemaga järgmisel korral .

Eriti moodsaks on tänapäeval ja tänasel päeval saanud erinevad dieedid ja paastud. Ei taha propageerida neist ühtegi, lähtun vaid omadest kogemustest ning mõne autoriteedi arvamusest, kelle hinnanguid ja soovitusi ma jagan (Indrek Otsus, Rein Jalak, Gert Koovit). Lihtne reegel – kui tahad kaalu langetada, siis söö vähem, kui Sa tegelikult energiat vajaksid. Ja vastupidi – kui tahad kaalu suurendada, siis tuleb süüa rohkem, kui tegelikult vajad. Peaks nagu asi paigas olema … Või mis?

Kui see kõik oleks nii lihtne, siis kas meil oleks suhteliselt palju ülekaalulisi ja rasvunud kaasmaalasi? Kindel see, et ei oleks! Meie söömisharjumused kujunevad välja juba meie kodust, siis, kui me oleme alles lapsed ning nende harjumuste muutmine on hilisemas elus väga ja väga raske. Kindlasti mitte võimatu, kuid aega, palju tööd ja vaeva nõudev ettevõtmine.

Söömisharjumused

Harjumused kujunevad traditsioonidest, millised on peres olnud juba aastaid või aastakümneid ning mida antakse edasi lõuna – või õhtusöögilaua taga. Oma roll on siin vanemate eelistusel. Nende käes on ju rahakott ning nemad otsustavad, mida süüakse ja juuakse. Nemad on oma harjumused pärinud traditsiooniliselt oma vanematelt, kuid mis on mitme põlvkonna jooksul juhtunud?

Inimesed on hakanud vähem liikuma! Kui minu vanaisa või vanaema, kes sündisid möödunud sajandi alguses, tegid rasket füüsilist tööd, liikusid palju jala, kodus polnud keskkütet, kirjakast oli mitmesaja meetri kaugusel nende metsamajast jne jne, siis nad energiavarude taastamiseks ka toitusid vastavalt. Sealiha, paks kaste ja kartul olid igapäevased toidud + rammus lehmapiim ja koduküpsetatud leib.

Mida aeg edasi, seda mugavamaks on inimkond muutunud, kaasa arvatud ka minu ja Sinu vanemad. Traditsioonid ja harjumused on aga jäänud. Ega me enamasti (terve lapse puhul) ei panegi lisanduvaid kilosid tähele, kuid alates näiteks 27-28 eluaastast, kui ainevahetus aeglustuma hakkab, võib vanade „traditsioonide“ järjepideval järgimisel hakata kogunema polster kasutamata jäänud energiast. Me ei pruugigi seda tähele panna, lisandub see kiirusega ehk 1…3 kg aastas, kuid näiteks 10 aastaga on kogunenud mitukümmend kilo juba vägagi arvestatav lisaraskus, märkamisest rääkimata. Aeglustunud ainevahetusega organism ei anna niisama lihtsalt andeks tehtud vigu ega ole ka niisama kergelt nõus loobuma sellest, mis on „tema oma“!

Gert Koovit on need kodanikud, kes soovivad oma kehakaalu alandada, jaganud tinglikult kaheks:

Need, kes on valmis oma harjumusi muutma, kuid ei tea, kuidas seda teha;
Need, kes teavad, kuidas langetada kaalu, kuid ei suuda seda teha;