Jätkan eelmisel korral alustatud postitust.

Mis saab aga siis või kuidas käituda siis, kui Sul on plaan veel rohkem oma kehakaalu alandada? Kas on võimalik langetada (alandada) oma kehakaalu näiteks 30 … 50 kg võrra? Seda muidugi juhul, kui Sa peaksid kaaluma 130 … 150 ja enamgi kilo.

Muidugi on võimalik, kõik siin ilmas on võimalik. Küll aga pead Sa teadma, kuidas seda teha ning üks, mis kindel – tervislikult ja teadlikult toitudes ei ole see kindlasti mitte ei 6 kuu ega ka ühe aasta projekt, vaid selles peab kujunema Sinu elustiil kuni Su elupäevade lõpuni!

Muidu on kogu vaev, mis eesmärgi nimel nähtud, lihtsalt maha visatud. Suur ja liigkiire kaalukaotus, eriti just see viimane ehk siis liigkiire kaalukaotus, vähendab aga olulisel määral ja üsna tugevasti Sinu töövõimet, keskendumisvõimet ning kindlasti suurendab ka vastuvõtlikkust haigustele (külmetushaigused, köha, nohu jne). Ja kellele meeldiks, kui teda peetaks kergelt öeldes „piduriks“ – inimeseks, kes pole just mitte „kõige teravam pliiats“ karbis jne?

Olen sama asja täheldanud sportlaste puhul, kes enda võistlusvormi viimiseks peavad alandama oma kaalu läbi rasvaprotsendi vähendamise, kaotamata sealjuures olulisel määral lihasmassi. Sa ilmselt juba taipad, kellest on jutt … Jah, just nimelt – kulturism on see sport ning seal on eredalt näha, mis toimub inimesega dieedi lõppfaasis. Piltlikult öeldes: küsida dieedi viimastel nädalatel võistlusteks valmistuva sportlase käest näiteks kui palju on 8 ruudus, jäävad nad tihtipeale Sulle vastuse võlgu. Ok, see oli tegelikult väga drastiline näide, nii hulluks asi ikka ei lähe, kuid süsivesikute alatarbimise tõttu on neil tihtipeale olukordi, kus nad ei suuda kiirelt vastu võtta otsuseid ja kus kasvõi naljast arusaamiseks kulub tükk aega . Aga see selleks, tegemist oli lihtsalt äärmusliku näitega.

Paljudel juhtudel annavad inimesed alla lihtsalt puhtpsühholoogilistel põhjustel, tahtejõust jääb vajaka! Kõigile ei ole antud vastu pidada ning sageli inimesed murduvad. Senine kontrollitud toitumine asendub kas avaliku või salajase õgimisega. Viimasel puhul on muidugi pärast hea süüdistada dieedi mittetoimet, sest keegi ju ei näe, kuidas Sa öösel, kui kõik magavad, külmiku kallale hiilid ning valimatult toitu sisse ahmid.

Seega – tee omale plaan, jaga kaalulangetamine vastavalt püstitatud eesmärgile etappideks (perioodideks), lase organismil kohaneda ning peamine – ÄRA KIIRUSTA! Mis kiirelt läinud, see ka kiirelt tuleb (või oli see vastupidi?).

Ja kindlasti, kui Sa pole oma teadmistes kindel, konsulteeri spetsialistiga! Ning et olla enda vastu aus ja suuta kinni pidada seatud plaanist, peaksid Sa enda jaoks defineerima ja leidma ka oma nõrgad küljed. Mis põhjusel Sa mingile kiusatusele järgi andsid või millisel põhjusel Sa oled võimeline seda tegema? Mida teha selleks, et murdumismomente üle elada, neid edasi lükata või hoopiski vältida? Kuidas saaks treening toetada Sinu kaalualandamist? Jne jne jne … Mõtlemisainet on siin Sulle kuhjaga, kuid peamine on teha asjaga algust!

Kuigi ma eespool mainisin, et ei kavatse erinevate dieetide teemadel sõna võtta ega rääkida nende headest või halbadest külgedest, siis üldistavalt võin küll üht-teist öelda. Nimelt – kõiges peab valitsema tasakaal ja mõõdukus! Ei saa kaotada paari nädala või kuuga seda, mille ehitamise nimel Sa oled aastaid vaeva näinud.

Äärmuslike dieetide puhul, kus kaalu langetatakse mitme kilogrammi võrra nädalas, õpib organism üsna kiiresti selgeks, mis toimumas on. Tulemus on see, et edaspidi, mida vähem me sööme, seda vähem meie kaal langeb. Lisaks valmistub meie organism ka nö „sõjaks“ või „blokaadiks“, sest kuna sissetulevad toidukogused on äärmuslikult pisikesed ja söögikorrad kaootilised, ei tea organism kunagi, millal uus kütus peale tuleb ning paneb kogu toidu igaks juhuks tallele. Esimesel nädalal meil ehk õnnestub nälgimise või ülipisikese toidukogusega oma organismi petta, kuid see on ka kõik.

Siit ka minu isiklik arvamus, et see, mis on kogunenud 10 aastaga, ei saa kaduda ka kuuga. Liiati, kui avastad oma peegelpilti ning kalendrit silmitsedes, et kohe-kohe on algamas rannahooaeg, kuid Sinul kõht alles ripub üle aluspükstevärvli. 2010 aasta rannahooajaks tuleb hakata valmistuma juba TÄNA ning piisava tahtejõu korral on 100% kindel, et uuele suvele astud Sa vastu palju reipama, enesekindlama ja mis peamine – saledamana!

Aegajalt ma külastan ka naistele mõeldud portaale, kus on juttu dieetidest ja toitumisest, ning seal ongi põhimureks kaalu langetamine. Ja väga tihti võib kohata teemapüstitusi stiilis „mul on vaja kuu ajaga langetada kehakaalu 8 kg võrra“ jne, selliseid teemasid leiab seal küllaldaselt. Kui Sa nüüd minult küsid, kas selline kaalulangus 2 kg nädalas on võimalik, siis vastan – jah, on küll, kuid selline kaotus on nii ebatervislik kui üldse olla saab. Reeglina on selline tulemus võimalik saavutada nii lühikese aja jooksul vaid nälgides ning vedelikukaotuse arvelt. Loota, et rasvad kaovad, on mõttetu. Tõsi ta on, et midagi selle kaalulanguse arvelt saab kanda ka rasva kontosse, kuid enamus on siiski valk (lihaskude) ning vesi (vedelik, mis meie kehas). Heast enesetundest sarnase dieedi korral ei ole mõistagi mõtet rääkida.

Eriti moodsaks on tänapäeval ja tänasel päeval saanud erinevad dieedid ja paastud. Ei taha propageerida neist ühtegi, lähtun vaid omadest kogemustest ning mõne autoriteedi arvamusest, kelle hinnanguid ja soovitusi ma jagan (Indrek Otsus, Rein Jalak, Gert Koovit). Lihtne reegel – kui tahad kaalu langetada, siis söö vähem, kui Sa tegelikult energiat vajaksid. Ja vastupidi – kui tahad kaalu suurendada, siis tuleb süüa rohkem, kui tegelikult vajad. Peaks nagu asi paigas olema … Või mis?

Kui see kõik oleks nii lihtne, siis kas meil oleks suhteliselt palju ülekaalulisi ja rasvunud kaasmaalasi? Kindel see, et ei oleks! Meie söömisharjumused kujunevad välja juba meie kodust, siis, kui me oleme alles lapsed ning nende harjumuste muutmine on hilisemas elus väga ja väga raske. Kindlasti mitte võimatu, kuid aega, palju tööd ja vaeva nõudev ettevõtmine.

Söömisharjumused

Harjumused kujunevad traditsioonidest, millised on peres olnud juba aastaid või aastakümneid ning mida antakse edasi lõuna – või õhtusöögilaua taga. Oma roll on siin vanemate eelistusel. Nende käes on ju rahakott ning nemad otsustavad, mida süüakse ja juuakse. Nemad on oma harjumused pärinud traditsiooniliselt oma vanematelt, kuid mis on mitme põlvkonna jooksul juhtunud?

Inimesed on hakanud vähem liikuma! Kui minu vanaisa või vanaema, kes sündisid möödunud sajandi alguses, tegid rasket füüsilist tööd, liikusid palju jala, kodus polnud keskkütet, kirjakast oli mitmesaja meetri kaugusel nende metsamajast jne jne, siis nad energiavarude taastamiseks ka toitusid vastavalt. Sealiha, paks kaste ja kartul olid igapäevased toidud + rammus lehmapiim ja koduküpsetatud leib.

Mida aeg edasi, seda mugavamaks on inimkond muutunud, kaasa arvatud ka minu ja Sinu vanemad. Traditsioonid ja harjumused on aga jäänud. Ega me enamasti (terve lapse puhul) ei panegi lisanduvaid kilosid tähele, kuid alates näiteks 27-28 eluaastast, kui ainevahetus aeglustuma hakkab, võib vanade „traditsioonide“ järjepideval järgimisel hakata kogunema polster kasutamata jäänud energiast. Me ei pruugigi seda tähele panna, lisandub see kiirusega ehk 1…3 kg aastas, kuid näiteks 10 aastaga on kogunenud mitukümmend kilo juba vägagi arvestatav lisaraskus, märkamisest rääkimata. Aeglustunud ainevahetusega organism ei anna niisama lihtsalt andeks tehtud vigu ega ole ka niisama kergelt nõus loobuma sellest, mis on „tema oma“!

Gert Koovit on need kodanikud, kes soovivad oma kehakaalu alandada, jaganud tinglikult kaheks:

Need, kes on valmis oma harjumusi muutma, kuid ei tea, kuidas seda teha;
Need, kes teavad, kuidas langetada kaalu, kuid ei suuda seda teha;

No mis siis ikka juhtub – paljude inimeste puhul ei juhtugi mitte kui midagi. Söövad nad seda, mida kätte saavad ja millal ning millisel kujul, sellel pole nende jaoks vahet. Ei lisandu neile grammigi kehakaalu, kuid ega midagi ära ka ei lähe. Ühesõnaga – neutraalne olukord.

Paljude inimeste puhul see aga nii ei ole. Paljudel meist, ma ise kaasa arvatud, on tihtipeale tegu, et oma kaalu normaalsuse piires hoida ning vaadata, et asi ei kipuks minema „üle võlli“.  Ülekaal vale toitumise tagajärjena (ja kui siia lisada veel ka vähene liikumine) toob kaasa teatavat laadi tervisehädad – vererõhu tõus südame nõrgenemise tagajärjena, inimene hakkab kiiremini väsima isegi tavatoimingutes (kodused asjatamised), rääkimata siis juba kahe toidupoe kotiga kasvõi kolmandale korrusele ronimisest, enesetunne halveneb, kasvab pideva väsimuse tunne, suureneb oht meie liikumis – ja tugiaparaadile (selja ja liigeste vaevused) jne jne.

Enamasti ei too mõni ülearune kehakilogramm kaasa mingeid muutusi meie igapäevaelu rütmis, kuid ehk mõne kilo lisandudes hakkame me muutusi tähele panema. Ja seda kõike sellise lihtsa asja tõttu nagu seda on meie enda toidulaua puudulikkus.

Mis tuleb kokkuvõttes odavam (ja ma ei räägi siinkohal mitte spordiga tegelemisest) – kas korrastada paari päeva või nädalaga oma toidulaud ja korrigeerida söömisharjumusi või joosta pidevalt arstide vahet seoses enesetunde halvenemisega või tüüdata valmisriiete osakonna müüjaid pidevalt XXXL suurused riiete nõudmisega? Arvan, et te ei vaidle vastu ega pane pahaks, kui ütlen, et vastus on siin ühene – toitumine korda ja kõik muu sinna juurde on vaid boonuseks!

Kas me elame selleks, et süüa või siis sööme selleks, et elada?

Tundub üsna filosoofiline, kuid ennekõike on see küsimus, millele peame ise vastuse leidma. Usun, et enamus meist, kes vaevub üle vaatama oma senise elustiili ja toitumisharjumused, leiab oma suureks üllatuseks, et elab selleks, et süüa! Just nimelt nii see on, me sööme rohkem, kui meil tegelikult oma elutegevuseks vaja on. Me oleme oma kõhu orjad ning sellest tuleb vabaneda.

Mitte keegi ei dikteeri meile, kaasa arvatud meie keha, kuidas me peame sööma. Meie ütleme oma organismile ise ette, mida me sööme ja kuipalju me sööme ning temal tuleb sellega leppida. See ei saa olema lihtne, kaugel sellest, kuid kusagilt tuleb ju alustada ning miks mitte teha seda päris algusest. Kehtestame ennast ja anname organismile täpselt niipalju, kuipalju ta vajab. Kui anname rohkem, läheb ta paksuks. Kui anname vähem, jääb ta lahjaks.