No mis siis ikka juhtub – paljude inimeste puhul ei juhtugi mitte kui midagi. Söövad nad seda, mida kätte saavad ja millal ning millisel kujul, sellel pole nende jaoks vahet. Ei lisandu neile grammigi kehakaalu, kuid ega midagi ära ka ei lähe. Ühesõnaga – neutraalne olukord.

Paljude inimeste puhul see aga nii ei ole. Paljudel meist, ma ise kaasa arvatud, on tihtipeale tegu, et oma kaalu normaalsuse piires hoida ning vaadata, et asi ei kipuks minema „üle võlli“.  Ülekaal vale toitumise tagajärjena (ja kui siia lisada veel ka vähene liikumine) toob kaasa teatavat laadi tervisehädad – vererõhu tõus südame nõrgenemise tagajärjena, inimene hakkab kiiremini väsima isegi tavatoimingutes (kodused asjatamised), rääkimata siis juba kahe toidupoe kotiga kasvõi kolmandale korrusele ronimisest, enesetunne halveneb, kasvab pideva väsimuse tunne, suureneb oht meie liikumis – ja tugiaparaadile (selja ja liigeste vaevused) jne jne.

Enamasti ei too mõni ülearune kehakilogramm kaasa mingeid muutusi meie igapäevaelu rütmis, kuid ehk mõne kilo lisandudes hakkame me muutusi tähele panema. Ja seda kõike sellise lihtsa asja tõttu nagu seda on meie enda toidulaua puudulikkus.

Mis tuleb kokkuvõttes odavam (ja ma ei räägi siinkohal mitte spordiga tegelemisest) – kas korrastada paari päeva või nädalaga oma toidulaud ja korrigeerida söömisharjumusi või joosta pidevalt arstide vahet seoses enesetunde halvenemisega või tüüdata valmisriiete osakonna müüjaid pidevalt XXXL suurused riiete nõudmisega? Arvan, et te ei vaidle vastu ega pane pahaks, kui ütlen, et vastus on siin ühene – toitumine korda ja kõik muu sinna juurde on vaid boonuseks!

Kas me elame selleks, et süüa või siis sööme selleks, et elada?

Tundub üsna filosoofiline, kuid ennekõike on see küsimus, millele peame ise vastuse leidma. Usun, et enamus meist, kes vaevub üle vaatama oma senise elustiili ja toitumisharjumused, leiab oma suureks üllatuseks, et elab selleks, et süüa! Just nimelt nii see on, me sööme rohkem, kui meil tegelikult oma elutegevuseks vaja on. Me oleme oma kõhu orjad ning sellest tuleb vabaneda.

Mitte keegi ei dikteeri meile, kaasa arvatud meie keha, kuidas me peame sööma. Meie ütleme oma organismile ise ette, mida me sööme ja kuipalju me sööme ning temal tuleb sellega leppida. See ei saa olema lihtne, kaugel sellest, kuid kusagilt tuleb ju alustada ning miks mitte teha seda päris algusest. Kehtestame ennast ja anname organismile täpselt niipalju, kuipalju ta vajab. Kui anname rohkem, läheb ta paksuks. Kui anname vähem, jääb ta lahjaks.

Süsivesikud on meie organismi tähtsaimad energiaallikad ja ka kõige kiiremini kättesaadavad energiaallikad. Nii nagu valgud jagunevad kaheks, loomseteks ja taimseteks, nii võib ka süsivesikuid jagada laias laastus kaheks: lihtsüsivesikud (monosahhariidid) ja liitsüsivesikud (polüsahhariidid, komplekssüsivesikud).

Liitsüsivesikud ehk ka valged süsivesikud on need süsivesikud, mida sisaldab värvuselt hele toit nagu mesi, suhkur, valge riis, makaronid jne ning liitsüsivesikud (komplekssüsivesikud) sisalduvad sellest johtuvalt tumedas toidu nagu tatar, pruun riis, leib.

Meie organism lagundab alati kõik söödud süsivesikud lihtsuhkruteks. Lõhustamine algab suus sülje toimel ning jätkub pärast maost läbiliikumist peensooles pankreaseensüümi ja soolenõre abil. Monosahhariidid liiguvad vereringesse ja organismi kasutusse, kas siis koheseks enerigaallikaks või glükogeenivarudena maksa ja lihastesse.

Lihastesse kogunenud glükogeeni kasutatakse lihastöös, maksa glükogeenivarud tagavad aga organismi suhkrutasakaalu siis kui vereringes pole piisavalt glükoosi. Juhul kui glükogeenivarud on täis, võib suhkrutest moodustuda ka rasvasid.

Lihtsüsivesikud e monosahhariidid lagunevad organismis kiiresti ning ka energia toidust vabaneb kiiresti. Lühikese ajaga tekib täiskõhutunne ning sama kiiresti, kui kõht meil „täis sai“, sama kiiresti see ka tühjaks uuesti läheb.

Vastupidi on lugu aga liitsüsivesikutega (polüsahhariidid, komplekssüsivesikud). Need lagunevad organismis aeglasemalt ning ka nendest saadaolev energia vabaneb pikema aja jooksul, pikkamisi. Täiskõhutunne tekib aeglasemalt ning ka kestab kauem, seega ei tohiks vist olla raske panna paika oma eelistusi, kui eesmärgiks on näiteks kaalu alandamine? Siis peaks sajaprotsendiliselt enamus süsivesikutest olemas polüsahhariidid (komplekssüsivesikud, liitsüsivesikud) ehk nö „tumedad“ süsivesikud.

Süsivesikute hulk toidus on otseselt seotud suhkrusisaldusega veres. Kui näiteks süüa kas üldiselt palju süsivesikuid või siis ainult kiireid süsivesikuid sisaldavat toitu (kompvekid, saiakesed, šokolaad), vabaneb sellest väga lühikese aja jooksul  väga palju veresuhkrut, glükoosi.

Meie organismile on aga liigne veresuhkur eluohtlik ning seetõttu püüdleb ta, maksku mis maksab, tasakaalu poole. Selle saavutamiseks vallandab meie kõhunääre e pankreas insuliini, mis hakkab normaliseerima suhkrutaset veres. Mida kõrgem on suhkrutase veres, seda rohkem eritub insuliini ehk mida magusam toit, seda rohkem insuliini.

Kuna insuliinieritus on proportsioonis suhkrutasemega, siis hakkab veresuhkru tase kiiresti langema, hormoon (insuliin) aga jätkab oma tööd ehk maakeeli öeldes „ei saa kohe pidama“. Nüüd langeb aga vere suhkrusisaldus omakorda alla normi. Kuidas inimene seda aga tajub? Lühidalt näeb asi välja nii:

1.    Sööd liiga palju toitu või lihtsalt magusat;
2.    Kõrge veresuhkrutase tekitab mõne aja pärast unisuse;
3.    Kuna suhkrutase on langenud alla normi, tunned ennast mõne aja pärast taas näljasena;
4.    Kuna kõht on tühi, läheb tavapäraselt käiku uus magus suupiste;
5.    Kõik algab otsast peale …

Loo moraal – lihtsüsivesikute kaasabil koguneb „päästerõngas“ ja tühjad lisakilod.

Kuid ega süsivesikud ei ole ega eksisteeri üksi. Nende juurde kuuluvad ka kiudained, ballast, mis annab toidule massi. Kiudained on olulisel kohal tagamaks meie seedetrakti (soolestiku) normaalset tööd ning aitavad kaasa ka vitamiinide ja mineraalainete imendumisele toidust organismi. Optimaalne kiudainete vajadus sõltub taaskord kehakaalust, kuid kogu päevase kaloraaži puhul võiks see olla umbes 12 g 1000 kcal kohta.

Millised võiksid olla kiudainete „leiukohad“? Kes juba teab, on hästi, kuid kellel pole veel aimu, siis teadmiseks, et ohtralt on kiudained näiteks täisteraleivas (tumedas), kliides. Ning kiudainerikkam toit imendub ja laguneb aeglasemalt, andes ka täiskõhutunde pikemaks ajaks.

Siin on omakorda aga seos kehakaaluga, nimelt soodustab selline toit kehakaalu stabiliseerumist või ka langust. Kiudainetega saab ka lihtsüsivesikuid sisaldava toidu muuta täisväärtuslikumaks, kombineerides näiteks valge riisi roheliste ubade ja aedviljaga.

Sedasi saavutatakse hea kombinatsioon, kus rohked kiudained pidurdavad liigkiiret energia eraldumist riisist ning samas aedvili, lagunedes veelgi aeglasemalt, annab energiat ka siis, kui riis on juba seedunud. Kuna kiudained annavad lisaks kõigele veel ka mahtu, siis on üsnagi kindel, et selliselt kombineerituna sööb inimene vähem riisi kui ta seda oleks teinud ilma ubade ja aedviljadeta.