Nagu paljude muude asjadega, mis inimestele huvi pakuvad ning millest nende elu ja eluviis suuremal või vähemal määral sõltub, nii käib ka toitumisega kaasas teatud hulk müüte. Neid on mitmeid, kuid ma nimetaks siinkohal ära mõned neist. Lisan need siia lihtsalt kinnitamaks kogu eelpool kirjapandut infot ning katsun seda teha lihtsate sõnadega, et ka need, kes ei ole eelnevaid postitusi lugenud, saaksid asjast samamoodi aru nagu ma ise.

Kolesterool on kurjast: kolesterool on aine, mida peamiselt toodab maks. Veri vajab kolesterooli, sest seda on tarvis rakkude ehitamiseks ja elutähtsate hormoonide tootmiseks. Ent vahet tuleb teha niinimetatud heal ja halval kolesteroolil. Küllastunud rasvad, mida leidub lihas, juustus, koores, võis ja valmisküpsetistes, kipuvad tõstma artereid ummistava paha kolesterooli osa. Hea kolesterool seevastu toimetab kolesterooli arteritest tagasi maksa.

Salendav toit peab olema rasvavaba: inimesed kipuvad arvama, et salenemiseks tuleb süüa rasvavaest toitu või rasvast täiesti loobuda. Kuid kolmandik päevasest kalorite hulgast peaks tulema rasvast. Naised vajavad päevas keskmiselt 70 grammi rasva, mehed 95 grammi. Naiste puhul on miinimum 30 ja meeste puhul 40 grammi rasva. Menüüd ei tohi rookida täiesti rasvavabaks, vaid vähendada küllastunud rasvhapete hulka ning suurendada küllastumata rasvhapete osa toidus. Neid leidub näiteks oliiviõlis ja avokaados. Ideaalis võiks rasva päevases toiduratsioonis olla ca 1 gramm keha 1 kg kohta!

Kiirdieet või paast aitab alla võtta: kiirdieedil või paastul võib olla küll lühiajaline mõju, kuid kolesteroolitasemele võivad radikaalsed näljutamised halvasti mõjuda. Kui võtta kaalus alla tasa ja targu, põletab organism rasva. Kuid kiirdieet ja paast eemaldavad koos rasvaga ka lihast ja kude. Lisaks võib kaloriarvu karm piiramine tekitada peapööritust või iiveldust. Palju targem on võtta suund aeglasele kaalukaotusele. Ja üldse ei maksa rääkida sellest, mida mentaalsel tasandil võib tähendada pingeline igapäevane kalorite ja ampsude lugemine.

Hilisõhtul söödud toit teeb paksuks: paljud dieedid keelavad õhtusel ajal süüa. Põhjenduseks tuuakse, et keha hakkab rasva varuma, sest õhtul ei kuluta inimene seda ära. Kuid Cambridge’i ülikooli teadlaste uurimus viitab vastupidisele. Katsealuste rühmale anti ühe katse ajal suur lõunasöök ja väike õhtueine, hiljem söödeti neid vastupidi. Kalorimeeter näitas, et õhtune tubli kõhutäis ei sundinud keha rasva varuma. Otsustav oli hoopis kogu ööpäeva jooksul tarbitud kalorite hulk. Tõsi on see, et inimene, kes on päev otsa toiduta vastu pidanud, kipub õhtusel ajal söögiga liialdama. Regulaarsed söömaajad aitavad isu reguleerida ning vähendada üldist söögikogust.

Jõutrenn teeb kogukaks: mõned inimesed kardavad jõutrenni teha, väites, et see ei vähenda liigkilosid, vaid teeb neid kopsakamaks. Tegelikult aitavad jõuharjutused kehakaalu hoida või vähendada. Säärane trenn kasvatab lihast, lihas aga põletab rohkem kaloreid kui keharasv. Mida rohkem lihast sul on, seda rohkem kaloreid sa põletad – isegi paigal istudes. Mõõdukas jõutrenn 2–3 korda nädalas ei tee sind paksemaks. Tõeliselt toekaid lihaseid kasvatab alles intensiivne jõutrenn kombinatsioonis geneetilise kalduvusega.

Taimetoitlased ei kasvata lihaseid: taimetoitlased võivad olla sama lihaselised kui lihasööjad, sest nemad saavad valke pähklitest, läätsedest ja teraviljatoodetest. Lihase kasvatamiseks on tõesti valku vaja, kuid liigne valgu tarbimine võib neerusid koormata. Organism on suuteline kõrvale panema ainult teatud valgukogust. Arstid soovitavad, et 50% energiast võiks tulla süsivesikutest, 35% rasvast ja ülejäänud 15% valgust.

Aeglane ainevahetus takistab salenemist: ülekaalulised väidavad tihtipeale, et neil ei võimalda saleneda liiga aeglane ainevahetus. Kuid uurimused on näidanud, et mida paksem on inimene, seda rohkem tema organism puhkeasendis kaloreid põletab ehk seda kiirem on ainevahetus. Teisisõnu: mida priskem sa oled, seda rohkem kaloreid läheb sinu keha funktsioneerimiseks vaja. Kui keha kasutab ära vähem kaloreid, kui ta päeva jooksul juurde saab, siginevadki liigsed kilod.

Rasvane toit tõstab kiiresti kehakaalu: Uskuge või mitte, aga tõeline kaalutõus on pikaajaline protsess. Selleks, et keha rasvasisaldus suureneks kilo võrra, tuleb pruukida ligi 8000 lisakalorit. Kui pärast tubli söömaaega näitab kaal lisakilosid, on need pärit peamiselt vedelikust, mis peatselt organismis lahustub. Nii et üks toekas kõhutäis ei tee päris kindlasti paksuks. Seda tuleb meeles pidada neil, kes paar korda patustanult käega löövad ning meeleheitest vohmima kukuvad. Kui oled söönud midagi tõeliselt rammusat, tasakaalusta seda tervisliku toiduga ning püüa edaspidi tublim olla.

Pähklid teevad paksuks: pähklid sisaldavad küll ohtralt kaloreid ja rasva, kuid see rasv on tervislik. Samuti leidub pähklites valku, kiudaineid ning kasulikke mineraale, näiteks magneesiumi. Kuid pähkleid süües tasub tõesti piiri pidada. Piisab väikesest peotäiest päevas.

Greip ja seller põletavad rasva: rahvasuu räägib, et greip, seller ja lahja kapsasupp põletavad kaloreid ja aitavad kaalus alla võtta. Selleri söömine kulutab tõepoolest rohkem kaloreid, kui seller ise juurde annab – kuid tegelikult on see vahe imeväike ja kedagi saledaks ei tee. Kui asendad mõne rammusama toidu greibi või selleriga, võid kõhnemaks jääda küll, kuid mingi ime see pole.

Õigesti toitumine tähendab kolme võrdset toiduportsjonit päevas: kui Sa sööd vaid kolm korda päevas, on olemas oht, et Sinu toiduportsjonid kujunevad liiga suurteks. Kuna keha suudab korraga ära kasutada vaid piiratud hulgal toitaineid, siis sellest kaloraažist, mis hetkel on osutunud mittevajalikus ja nö üle jääb, moodustatakse rasv. Kui süüa aga kolme põhisöögikorra vahele paar suupistekorda, muutuvad ka põhilised söögikorrad väiksemaks ning keha, kasutades ära kõik saabunud kalorid, rasvkudet juurde ei tooda (sünteesi).

Seda loetelu võiks ilmselt jätkatagi, kuid ilmselt oleme neid põhilisemaid müüte me kõik kuulnud. Kui kellelgi on midagi lisada, siis võiks ta selle siia postitada ning katsuksime seda siis koos analüüsida, ümber lükata või õigeks tunnistada.

Süsivesikud on meie organismi tähtsaimad energiaallikad ja ka kõige kiiremini kättesaadavad energiaallikad. Nii nagu valgud jagunevad kaheks, loomseteks ja taimseteks, nii võib ka süsivesikuid jagada laias laastus kaheks: lihtsüsivesikud (monosahhariidid) ja liitsüsivesikud (polüsahhariidid, komplekssüsivesikud).

Liitsüsivesikud ehk ka valged süsivesikud on need süsivesikud, mida sisaldab värvuselt hele toit nagu mesi, suhkur, valge riis, makaronid jne ning liitsüsivesikud (komplekssüsivesikud) sisalduvad sellest johtuvalt tumedas toidu nagu tatar, pruun riis, leib.

Meie organism lagundab alati kõik söödud süsivesikud lihtsuhkruteks. Lõhustamine algab suus sülje toimel ning jätkub pärast maost läbiliikumist peensooles pankreaseensüümi ja soolenõre abil. Monosahhariidid liiguvad vereringesse ja organismi kasutusse, kas siis koheseks enerigaallikaks või glükogeenivarudena maksa ja lihastesse.

Lihastesse kogunenud glükogeeni kasutatakse lihastöös, maksa glükogeenivarud tagavad aga organismi suhkrutasakaalu siis kui vereringes pole piisavalt glükoosi. Juhul kui glükogeenivarud on täis, võib suhkrutest moodustuda ka rasvasid.

Lihtsüsivesikud e monosahhariidid lagunevad organismis kiiresti ning ka energia toidust vabaneb kiiresti. Lühikese ajaga tekib täiskõhutunne ning sama kiiresti, kui kõht meil „täis sai“, sama kiiresti see ka tühjaks uuesti läheb.

Vastupidi on lugu aga liitsüsivesikutega (polüsahhariidid, komplekssüsivesikud). Need lagunevad organismis aeglasemalt ning ka nendest saadaolev energia vabaneb pikema aja jooksul, pikkamisi. Täiskõhutunne tekib aeglasemalt ning ka kestab kauem, seega ei tohiks vist olla raske panna paika oma eelistusi, kui eesmärgiks on näiteks kaalu alandamine? Siis peaks sajaprotsendiliselt enamus süsivesikutest olemas polüsahhariidid (komplekssüsivesikud, liitsüsivesikud) ehk nö „tumedad“ süsivesikud.

Süsivesikute hulk toidus on otseselt seotud suhkrusisaldusega veres. Kui näiteks süüa kas üldiselt palju süsivesikuid või siis ainult kiireid süsivesikuid sisaldavat toitu (kompvekid, saiakesed, šokolaad), vabaneb sellest väga lühikese aja jooksul  väga palju veresuhkrut, glükoosi.

Meie organismile on aga liigne veresuhkur eluohtlik ning seetõttu püüdleb ta, maksku mis maksab, tasakaalu poole. Selle saavutamiseks vallandab meie kõhunääre e pankreas insuliini, mis hakkab normaliseerima suhkrutaset veres. Mida kõrgem on suhkrutase veres, seda rohkem eritub insuliini ehk mida magusam toit, seda rohkem insuliini.

Kuna insuliinieritus on proportsioonis suhkrutasemega, siis hakkab veresuhkru tase kiiresti langema, hormoon (insuliin) aga jätkab oma tööd ehk maakeeli öeldes „ei saa kohe pidama“. Nüüd langeb aga vere suhkrusisaldus omakorda alla normi. Kuidas inimene seda aga tajub? Lühidalt näeb asi välja nii:

1.    Sööd liiga palju toitu või lihtsalt magusat;
2.    Kõrge veresuhkrutase tekitab mõne aja pärast unisuse;
3.    Kuna suhkrutase on langenud alla normi, tunned ennast mõne aja pärast taas näljasena;
4.    Kuna kõht on tühi, läheb tavapäraselt käiku uus magus suupiste;
5.    Kõik algab otsast peale …

Loo moraal – lihtsüsivesikute kaasabil koguneb „päästerõngas“ ja tühjad lisakilod.

Kuid ega süsivesikud ei ole ega eksisteeri üksi. Nende juurde kuuluvad ka kiudained, ballast, mis annab toidule massi. Kiudained on olulisel kohal tagamaks meie seedetrakti (soolestiku) normaalset tööd ning aitavad kaasa ka vitamiinide ja mineraalainete imendumisele toidust organismi. Optimaalne kiudainete vajadus sõltub taaskord kehakaalust, kuid kogu päevase kaloraaži puhul võiks see olla umbes 12 g 1000 kcal kohta.

Millised võiksid olla kiudainete „leiukohad“? Kes juba teab, on hästi, kuid kellel pole veel aimu, siis teadmiseks, et ohtralt on kiudained näiteks täisteraleivas (tumedas), kliides. Ning kiudainerikkam toit imendub ja laguneb aeglasemalt, andes ka täiskõhutunde pikemaks ajaks.

Siin on omakorda aga seos kehakaaluga, nimelt soodustab selline toit kehakaalu stabiliseerumist või ka langust. Kiudainetega saab ka lihtsüsivesikuid sisaldava toidu muuta täisväärtuslikumaks, kombineerides näiteks valge riisi roheliste ubade ja aedviljaga.

Sedasi saavutatakse hea kombinatsioon, kus rohked kiudained pidurdavad liigkiiret energia eraldumist riisist ning samas aedvili, lagunedes veelgi aeglasemalt, annab energiat ka siis, kui riis on juba seedunud. Kuna kiudained annavad lisaks kõigele veel ka mahtu, siis on üsnagi kindel, et selliselt kombineerituna sööb inimene vähem riisi kui ta seda oleks teinud ilma ubade ja aedviljadeta.