Kui Sa oled võtnud vastu otsuse hakata ennast aktiivsemalt liigutama, siis on oluline, et Sa tead, mida, kuidas ja millal Sa teed. Ei ole tähtis, kas Sinu valitud spordialaks või tegevuseks on jooksmine, ujumine, jalgrattasõit, kepikõnd või niisama jalutamine – alati tee omale plaan ja sea eesmärk.

Eesmärke võib tinglikult jagada kaheks ehk lühemaajalisteks ja pikemaajalisteks eesmärkideks. Lühiajalised on need, mis on seotud lähimate nädalate ja paari – kolme lähima kuu tegemistega. Suur asi on juba see, kui inimene suudab ennast välja rattaga sõitma sundida kaks korda nädalas ning kolme – nelja nädala möödudes on võimeline sõidukordade arvu tõstma juba kolmeni.

Või siis püüab lähema kuu jooksul loobuda suitsetamisest, alustades kõigepealt suitsetatavate sigarettide arvu vähendamisest päevakaupa. Pikemaajalisemateks eesmärkideks võiks aga juba liigitada osalemissoovi aasta pärast Tartu suusamaratonil või siis kaalu langetamise 10 kuu jooksul 20 kg võrra jne

Põhiline, mille vastu just algajad tervisesportlased eksivad, on eesmärkide vale püstitamine. Paljud kipuvad arvama, et olles paari kuu vältel mõned korrad kuus trenni teinud, on ta juba suur tegija ja valmis vastu võtma suurimaid väljakutseid ning püstitama kõrgeimaid eesmärke. Vale puha ja kaugel sellest ning oma väite tõestuseks võin tuua mõned näited.

Usun, et paljud tunnevad siin ehk ennastki ära …

- Enda ette püsti pandud eesmärk käib lõppkokkuvõttes üle jõu;
- Liiga suur soov saavutada häid tulemusi kohe täna ja praegu;
- Liiga lühike või olematu puhkuseperiood treeningute vahel;
- Treening liiga üheülbaline;
- On endale ette ahmitud liiga palju spordialasid (jõusaal, aeroobika, jalgratas, ujumine jne);
- Liiga tugev treeningpartner ehk siis pole mõtet minna näiteks jooksma sõbraga, kellel kulub kilomeetri läbimiseks 2.50, kuid Sul on juba pärast esimest paarisada meetrit jalg pehme;

Kontroll

Kuidas aga kontrollida, kas liikumine eesmärgi poole on mõtestatud ja toimib? Kõige lihtsam vahend selleks on treeningpäevik, tavaline vihik. Pane sinna kirja oma treeningpäeva enesetunne, kehakaal, läbitud kilomeetrid või tõstetud raskused ja muud Sulle olulised parameetrid.

Usu mind – paar nädalaga tekib sellest harjumus ja ühe kuu pärast on Sul hea tagasi vaadata ning jälgida oma arengu käiku. Hiljem saad neid andmeid väga edukalt kasutada oma treeningute analüüsiks ning selle alusel seada omale uusi ja kõrgemaid eesmärke.

Milleks üldse treenida?

Kindlasti oleme me kõik kuulnud, et trenni tehes ja õigesti toitudes on meie elukvaliteet kõrge (kõrgem, parem), meil on kõrge(m) töövõime, me oleme rõõmsad ja teotahtelised. Kas ei ole need aga tühjad väited? Lihtsalt sõnakõlks, mis aitab meie teadmatuse abil toita ja täita spordiklubide saale rahvaga ning nende omanike kukruid rahaga.

Sõnakõlks, mis viib kergeusklikumad meist toitumisspetsialistide ja kahjuks ka nn „toitumisspetsialistide“ jutule, et siis kuu möödudes harjunud eluviiside (üldistatult õlle ja krõpsude) juurde tagasi pöörduda, kuna terve kuu jooksul ei toimunud mingeid positiivseid muutusi.

Ma võtan blogis vaatluse alla kolm väga tähtsat asja: treening (sh ka kodune treening), toitumine ja positiivne ellusuhtumine. Käesolev lehekülg ei pretendeeri absoluutsele tõele, kuid ma tuginen oma kogemustele treenerina ning kui neist jääb väheseks, siis kasutan vastava eluala autoriteetide, nii Eesti kui välismaiste, arvamusi. Ma soovin panna sind tõstatatud teemadel arutlema, kaasa mõtlema, vastu vaidlema ja väiteid vajadusel ümber lükkama. Ajapikku toon sisse ka nõuandeid kodus treenimiseks, funktsionaalse treeningu võimalusi ja olemust, spordiarstide nõuandeid jne. Loodan, et leiad siit midagi kasulikku.

Kui nüüd esimeses lõigus püstitatud küsimuste juurde tagasi tulla, siis võiks vastata nii lühidalt kui ka pikemalt. Valisin selleks kuldse kesktee…

Julgen väita, et inimese üks olulisemaid heaoluallikaid on piisav ja regulaarne liikumine, mis tagab meile tulevikus parema elukvaliteedi ning muudab meie elu täisväärtuslikumaks. Üha pikemad tööpäevad ja pinged selle juures suruvad inimese sageli seisu, kust välja pääseda on suhteliselt raske. Eriti tänases Eestis, kus töötus on ületanud juba 10% piiri ning inimesi, kes otsivad uut leivateenimise võimalust, on üle 70 000, käesoleva aasta lõpuks aga ehk 100 000! Selline olukord tekitab stressi ja kõige hullemaid mõtteid.

Need, kes veel töötavad – mõeldakse vaid tööle, sellele, kuidas oma ülesandeid veel paremini ning kiiremini täita, kartes sattuda tänavale eelpoolmainitud 70 000 inimese sekka. Tervisele hakkame aga mõtlema siis, kui tekivad probleemid, millega on juba vaja pöörduda arsti poole. Neid ohte saame aga vältida ja ennetada, kui liigume regulaarselt kas värskes õhus või harrastades meelejärgi olevat spordiala.

Mulle tundub, et meie riigis üldiselt on sport alaväärtustatud ning mitte riigi, vaid just eraettevõtjate poolt. Vähesed ettevõtted leiavad resursse oma töötajate spordiharrastuse toetamiseks. Kahjuks ei mõtle nad sellele, et terve ja sportlik töötaja on kordades produktiivsem ja innovaatilisem kui pärast tööd õhtuti kodus teleka ees lösutav töötaja. Karm, kuid õiglane hinnang. Ehk siis kokkuvõtvalt võib öelda, et liikumisvaegus, vähene liikuvus on meie tervisele ja töövõimele kõige suurem vaenlane! Ja selleks, et hoida see vaenlane oma tervise väravate taga, tuleb midagi ette võtta! Ja see “midagi” on teadagi mis – hakata liikuma!

Vähene liikumine võib panna meie tervisele tõsise ja jäädava “põntsu”. Kui oleme veel kahekümnendates, siis vaevalt meist keegi on mõelnud või tänasel päeval ka mõtleb, milline on tema tervis 10, 20 või 30 aasta pärast? Sellises vanuses on meri põlvini ja on tuhandeid muud tegevusi, millega oma aega sisustada. Ma ei taha siin muidugi üldistada, see ei kehti kaugeltki mitte kõigi kohta, kuid suur tõetera siin siiski on.