Nonii, rohkem pool kui jaanuarikuust juba möödas ning viimane aeg on hakata lunastama aastavahetusel või ka Jõulude ajal endale või oma naisele/mehele ja perekonnale antud lubadusi. Lisaks suitsetamise ja alkoholi (liig)tarbimise mahajätmisele on kindlasti kaks kõige populaarsemat muud lubadust kaalulangetamine ja treeningutega alustamine. Igasugustest dieetidest ja toitumisest üldse on väga palju räägitud ja mis seal pattu salata, olen seda isegi pidevalt teinud. Üle pika aja räägiks siis treenimisest ja seda vaatevinklist, mis keskendub inimesele, kes pole kunagi üle spordisaali uksepaku astunud! Kuna jõusaaliteema on mulle südamelähedasim, siis keskendun sellele, kuigi oma keha ja ka vaimu vormiviimiseks on olemas kümneid, et mitte öelda sadu sportimisvõimalusi ja spordialasid.

Otsuse langetamine
Kohe alguses pean ütlema, et jõusaalisport on ainuke sport, kus inimesel endal on võimalus piisava tahtejõu ja teadmiste korral muuta oma keha proportsioone. Ja kui oma mõistus enam ei aita, siis tulevad appi Internetiavaruste lõpmatu lehekülgede arv, kogenud sõbrad/tuttavad ning ka vastava koolituse ja taustaga personaaltreenerid. Jõusaal on koht, kus kiitsakast saab laiaõlgne ning kurejalgade omanikul on võimalik omale arvestatavad „pakud“ kasvatada.

Kui oled nüüd otsustanud, et jõusaalis hantlite ja kangidega mässamine on see, mida teha tahaksid, siis kuidas edasi? Kindlasti ei ole vaja tormata kohe riidepoodi ja hakata omale viimase malli treeningriideid soetama. Kuigi – ka neid on vaja ja kuna me räägime inimesest, kes kunagi pole spordisaalis käinud ja kelle senine kogemus ja kokkupuude spordiga on toimunud vaid tugitooli ja teleri vahendusel, siis seda enam. Vaja oleks endale selgeks teha, mida tahetakse saavutada? On see lihtsalt kerge liigutamine paar korda nädalas? On see soov langetada kaalu ja muuta oma kehapoportsioone? Või on see hoopis soov minna asjaga süviti ning panna alus lihasmassi kasvatamisele? Ilma sellise plaanita on natuke raske alustada, kuigi ajaloost on tuua näiteid, kus algselt rannavormi ihalejast sai hoopis tipptasemel sportlane (www.lioness.ee). Ka peaks enne uksest väljumist olema selge, kuipalju aega ollakse valmis oma eesmärkide saavutamisele kulutama. Samas on oluline ka meeles pidada, et tervisele kulunud aeg ei ole mitta maha visatud aeg (ega ka raha).

Teine asi, mida võiks teada, on iseenda tervislik seisund – kasulik oleks ära käia perearsti juures ja võimalusel teha koormustest. Ka tuletada igaks juhuks meelde kõik lähiminevikus põetud raskemad haigused ning saadud traumad. Küll aga pole hullu, kui ei pääse arstile koormustesti tegema või vererõhumõõtmist tegema, sest enamikes kaasaegsetes spordiklubides on olemas vastava koolituse saanud personaaltreenerid või on ka seal võimalus broneerida omale aeg spordiarsti vastuvõtule.

Ja nüüd, kui need asjad selged, ei ole muud kui nö jalad selga võtta ja seada sammud väljavalitud spordiklubi poole. Tänapäeval on asi lihtne – ei ole vaja ükshaaval (kuigi võib) kõiki ümbruskonna spordiklubisid läbi kammida, esimese mulje saamiseks piisab klubide kodulehekülgedest ning infost sealse personali kohta. Kindlasti loevad ka sõprade soovitused, vahemaad kodust või töökohast, hinnad, pakutavate lisateenuste hulk jne

Nonii – kui need asjad paigas, siis uksest välja ja tipa-tapa spordiklubi poole.

Järgneb …

Treenitargalt.ee soovib kõikidele oma olevastele ja tulevastele klientidele ning sõpradele kauneid Jõule ning peatseltalgavat imelist Uut Aastat. Ja ei ole hullu, kui järgnevaks nädalaks “rihma lõdvaks” lasete ning sööte niipalju sülti, seapraadi ja särisevat verivorsti, kui sisse mahub – on ju Jõulude ja aastavahetuse aeg olnud eestlaste kõige olulisem söömaperiood, milleks siis seda traditsiooni rikkuda… Kõike kaunist ning kohtumiseni uuel, 2012 aastal!

Raivo ja Christina

Eelmisel korral sai lubatud, et mõne aja pärast tuleb juttu järgmisest toitumishäirest, milleks on buliimia. Siin see on!

Buliimia ehk bulimia nervosa saab alguse söömise piiramisest, millele omakorda võib eelneda anoreksia. Buliimiat põdevate inimeste mõtted keerlevad pidevalt toidu ja söömise ümber. Söömise piiramisele aga järgneb kontrolli kaotamine söödud toidukoguste üle ning sellest johtuvalt impulsiivne ülesöömine, millele omakorda järgneb tugev süütunne ja hirm kehakaalu tõusu üle. On täheldatud, et paaritunnise õgimishoo jooksul võib haige tarbida isegi kuni 6000 kcal. Samas aga on vähese kehalise koormusega 19 … 30-aastase naisterahva päevane soovituslik toidust saadav energiahulk ca 2000 kcal. Õgimist püütakse likvideerida, kutsudes esile oksendamist või kasutades lahtisteid.

Selline toitumiskäitumine jääb tihti aja jooksul märkamatuks, sest seda varjatakse teiste eest ja haiguse teine pool jääb haige enda teada. Siiski on lähedastel võimalik buliimiahaiget tuvastada, kui inimene sööb väga palju, kuid kaalus juurde ei võta, eelistab süüa üksi, tihti, kui teised juba magavad, kui külmkapist kaob saladuslikult palju toitu, kui ta läheb pärast sööki tualettruumi.

Buliimiale iseloomulikud tunnused:

• hambaemaili erosioon, mis on põhjustatud okse happelisusest;
• süljenäärmete paistetuse ning vedelikukao tõttu paisunud nägu;
• marrastused sõrmedel, mis on põhjustatud oksendamise esilekutsumisest;
• sage oksendamine ja/või ravimite (lahtistid, diureetikumis) tarvitamine, millega kaasneb toitainete defitsiit, mis omakorda võib põhjustada organismis füsioloogilisi muutusi (tasakaaluhäired, südame rütmihäired, krambid)

Söömishoogusid vallandavad tavaliselt negatiivsed tegurid:

• väsimus;
• ärevus;
• tüdimus;
• masendus;

Buliimia on väga levinud söömishäire, mida esineb 2 … 3 korda sagedamini kui anoreksiat. Buliimia algab tavaliselt 15 … 24aastaselt, kusjuures ligi 90% buliimiahaigetest on naised.

NB! Buliimiaga võivad kaasneda enesetapukatsed, enesevigastamine või psühhoaktiivsete ainete tarvitamine.

Kuidas buliimiat ravida?

Tavaliselt vajab buliimiahaige ravi, kuid mõnikord, tänu vahetevahel elus ettetulevatele positiivsetele muutustele, mis tõstavad oluliselt haige enesehinnangut, võib buliimia mööduda ka ravita. Kuna aga buliimia põhjused peale madala enesehinnangu on ka psühholoogilised ja sotsiaalsed, siis on selle haiguse raviks reeglina vaja psühhoteraapiat.

Ravi esimesed faasis õpetatakse haiget toituma normaalselt ning ka oma toitumist pidevalt jälgima. Haige peab õppima vältima olukordi, mis kutsuvad esile liigsöömise ning õppima võitlema stressiga teiste meetodite abil.

Teises faasis teadvustatakse buliimikutele, et on olemas ka teisi väärtusi peale keha ning edukaks ravimeetodiks on osutunud ka grupiteraapia. Buliimia ravi on pikaajaline protsess ning keskmiselt paraneb ca 80% haigetest, kuid enamikul jääb ikkagi alles oluliselt teravnenud tähelepanu oma kehakaalu ja toidu vastu.

Allikas: Tervise Arengu Instituut, Internet, oma teadmised

Räägiks natuke toitumishäiretest, kuna leian, et nimetatud teema on vajalik, et teda käsitleda. Kuna anorektik peab eelkõige iseendale teadvustama oma haigust, siis enamik neist iseseisvalt toitumisspetsialisti juurde ei jõua, vaid nende abistamist alustab psühhiaater. Küll on mul aga olnud au aidata korrastatud toitumisega õigele rajale mõned inimesed, kes on olnud nimetatud haigusele üsna lähedal, kuid leidnud endas jõudu ja tahet tõbi enne selle süvenemist seljatada!

Anoreksia ehk  anorexia nervosa on (kuri)kuulus toitumishäire ning seda iseloomustab inimese enda poolt esilekutsutud või siis ka soodustatud tahtlik kehakaalu langetamine. Sõna „anoreksia“ tuleneb kreeka keelest ning tähendab toidust hoidumist ning vastumeelsust kõige söödava suhtes. Ja nii kummaline kui see ka pole, siis osades ringkondades ja seltskondades peetakse seda lausa ihaldusväärseks, kuid kahjuks ei ole see mingi iluideaali saavutamise vahend, kuna eesmärgiks (ja ka sümptomiks) on nälgides võimalikult saledaks saada. Kahjuks on aga anoreksia haigus, mis üsna sageli võib lõppeda invaliidistumise või koguni surmaga. Üsna sageli avaldub anoreksia nendel, kelle elukutse nõuab saledust (modellid, baleriinid, iluuisutajad ja iluvõimlejad). Anoreksia võib sageli vahelduda buliimiaga (buliimiast mõni teine kord). Ja kohe kindlasti ei tohi tervisliku toitumise ning selle abil kaalu langetamise ja anorexia nervosa vahele panna võrdusmärki, need kaks on teineteisest sama kaugel kui Maa Kuust.

Kui Sinu tuttavate seas on keegi, kellest võiks arvata, et teda piinab anoreksia, siis kuidas seda ära tunda, et talle õigel ajal appi minna?

Üks olulisimaid näitajaid on kehakaal.

• Üldjuhul arvatakse, et anorektiku kehaal on 15% allpool eeldatavat kehamassiindeksit, mis on alla 17.
• Anorektik keeldub püüdest saavutada oma pikkusele ja vanusele vastavat normaalkaalu. Samas ei tohi unustada, et mitte kõik madalakaalulised inimesed ei ole anorektikud. On oluline panna tähele, et põhirõhk on siin sellel, et isik keeldub normaalkaalu saavutamisest.
• Lastel on anorexiat raske ära tunda, sest oma pikkuse kohta võivad nad olla normaalkaalus. Probleem on aga sellest, et häire tõttu on nende kasv peatunud. Lastearst peaks hoolikalt uurima kasvutabelit. Lapsed ei pruugi ka rääkida oma kaalust, pigem võivad neil olla füüsilised kaebused nagu iiveldus või üleliigne täiskõhu tunne.

Teine oluline komponent on „kahtlusaluse“ suur hirm võtta kaalus juurde või minna paksuks ja seda  isegi siis kui ollakse alakaaluline.

• Hirm on nii võimas, et paneb inimese ennast näljutama. Mõiste “anorexia” tähendab iseenesest isukaotust, kuid anorexia nervosa puhul see ei kehti, sest anorektik kardab süüa, kuna tal on hirm minna paksuks!
• Sageli peituvad anorektikud taimetoitluse sildi taha. Nad küll väidavad, et toituvad tervislikult, kuid tegelikult üritavad nad madalakaloraažilise toiduga oma kehakaalu langetada/madalal hoida.
• Tüüpiline anorektik mõtleb pidevalt söögist – mitu grammi rasva ja kuipalju kaloreid (kilokaloreid – kcal)? Ma nüüd sõin paar küpsist, palju ma peaksin trenni tegema, et see küpsis ära „põletada“? Jne jne .
• Pidev kontroll oma söömise üle  - tihti jäetakse söögikordi vahele või süüakse üliaeglaselt, mäludes iga suutäit ja kartes, et just see teeb nad paksuks.

Need mõtted püsivad inimese peas 24/7 ning lõpptulemus – kaovad harrastused, inimene võõrdub sõpradest ning ajapikku võõrdutakse isegi oma perekonnast.

Kolmas näitaja – anorektik on ülikriitiline oma keha suhtes:

• Peegli ees seisev anorektik näeb ennast paksuna ka siis, kui ta tegelikult on ülikõhn (sale oleks siinkohal kohatu sõna iseloomustamaks anorektiku füüsist). See hirmutab teda ja tundub tõeline ning paneb omakorda dieeti pidama.
• Mõnikord anorektilised inimesed tunnistavad siiski ka ise, et nad on liiga kõhnad ja alakaalulised, kuid nad keelduvad tunnistamast oma olukorra  tõsidust või siis ei suuda seda mõista.

Lühidalt võiks anoreksia ohumärgid kokku võtta järgnevalt:

• Enda tahtlik näljutamine, mille tagajärjeks on kaalukaotus;
• Tugev ja püsiv hirm kaalus juurdevõtmise ees;
• Söögist keeldumine (välja arvatud väga väikesed kogused);
• Pidev dieedipidamine;
• Rituaalid seoses söömisega ning teistega koos söömisest keeldumine;
• Suur karvakasv kehal või näo (selle põhjustab toidu vähene valgusisaldus);
• Ülisuur füüsiline tegevus;
• Ebanormaalselt kiire ja suu kaalukaotus;
• Menstruatsiooni puudumine või ebakorrapärasus  naistel(kriteeriumiks on siin 3 järjestikust menstruatsiooni);
• Juuste väljalangemine;

Anoreksia füüsilised tagajärjed:

• Alatoitlus, sooltehaavandid;
• Veepuudus ja maohaavad;
• Tõsised südame (südame löögisagedus isegi alla 60 l/min ning sütoolne vererõhk alla 90mmHg), neerude ja maksa kahjustused;
• Hammaste ja igemete kahjustused;
• Söögitoru kahjustused, krooniline kõhukinnisus;

Kuna anorektikute päevane toiduenergia on väga väike, jääb puudu paljudest vajalikest toitainetest, eeskätt asendamatutest amino- ja rasvhapetest, vitamiinidest ja mineraalainetest, mille defitsiidil esinevad väga erinevad vaevused.

Psüühilised tagajärjed:

• Depressioon ja madal enesehinnang;
• Süü – ja häbitunne;
• Halvenenud sotsiaalsuhted;
• Tujukõikumised;
• Perfektsionism.

Seega – anoreksia on tõsine haigus ning sageli ei ole inimene võimeline ennast ise aitama. Anoreksiat on raske diagnoosida ning veel raskem ravida, ravi algab haige jaoks haiguse teadvustamisest. Inimesel peab tekkima motivatsioon enda ja oma tervise heaks midagi teha!

Järgmises kirjutises tuleb juttu teisest toitumishäirest nimega bulimia nervosa ehk buliimia.

Allikas: Tervise Arengu Instituut, Internet, oma teadmised