TREENITARGALT.EE

Näe hea välja ja ela täisväärtuslikku elu

Toitumis-ja/või treeningkava

Toitumis-ja/või treeningkava

Hantel madallennul ehk sõgedad saalis

Minion trennis

Mõtlesin, et mida siin siis seekord kirjutada – kuiva ja väga tarka juttu nagu ka ei tahaks ajada, kõigil ju niigi aasta alguses raske …  Midagi aga võiks olla, kust ka teised leiaksid ehk midagi tuttavlikku ja räägiks siis täna jõusaalikultuurist ning ka kultuuritusest. Küll siinsest, kuid ilmselt saab igaüks meist võ teist ka Inglismaa ja Eesti vahel paralleele tõmmata.

Olen siin pea nelja elatud aasta jooksul treeninud erinevates saalides, täpsemalt öeldes on käesolev saal ehk PureGym viies. Eks neid saale ole vahetatud erinevatel põhjustel, kuid see ei ole siinkohal üldse peamine. Oluline on, mida inimesed nendes saalides teevad või ei tee. Ei hakka siin ka asju ja olukordi – sündmusi kronoloogilisse järjestusse panema, pole ju nii tähtis …

Alles ükspäev oli selline lugu – teen mina plokil ülatõmbeid selja lailihasele, selline rahulik sooritus, kümnesed kordused seerias ja lähen siis teisele masinale üle. Silmanurgast juba enne nägin, et üks selline tõmmumat sorti mehehakatis jälgib, mida ja kuidas ma teen. Kui ma lõpetasin, siis ronis kohe minu asemele ja otsustas ilmselt mulle koha kätte näidata, et „Vaata, papi, kuidas neid asju tehakse“ või umbes nii. Algselt tõstis pulga ülespoole ja tegi siis ca kaheksa kordust, täitsa korralikult. Siis aga sattus hoogu ja kukkus plaate juurde lappama, täitsa naljakas oli mul juba. Jõudis siis umbes minu raskuseni plus veel ca mõned plaadid ja siis läks vennal juba raskeks – nii kui plokk alla tuli ja käepide üles liikus, nii oli ka sellel vennal pee pingilt lahti ja lendu ta läks, õnneks põlvetugi hoidis teda päris püsti kargamast. Laperdas ja kõõlus seal küljes siis nagu Vabaduse väljaku tuvi lambipostil ja kuidagimoodi nikerdas siis ennast alla tagasi. Sedagi siis vaid korraks ja läinud ta taas oligi. Täitsa lõbus oli seda vaadata, kordus see asi veel mõned kordused ja siis sai vennal vist isu täis, läks minema … Ehk siis – tee oma asja ja ära vaata, mida teevad teised ja ära püüa nendest parem olla. Kõigil omad trennid ja omad eesmärgid – oleks ma ploki veel 5-6 plaati allapoole pannud, oleks ta vist pidanud sõbra ka appi kutsuma.

Umbes kolm aastat tagasi tegin trenni ühes teises klubis, käsil oli hantlite surumine kaldpingil ja kummaski käes 40kg hantel. Kõrval harjutasid noored Pakistani päritolu kutid vähe väiksemate hantlitega. Surun mina seal ja tegelen oma asjaga, seeria poole peal, kui miski kolksatab mu jala juurde maha ja jääb pidama nii mõne cm kaugusel – tunned ju, kui miski liigub ja põrandalt põrkab, kummimatt maas ja kummist otstega hantel ka. Lõpetasin siiski poolelioleva seeria ja panin oma 80kg tasakesi põrandale maha ja mis ma näen – vasaku jala juures vedeleb 12kg hantel, umbes nii 4-5 cm eemal. Ja kutid kõrval, kes sellega toimetasid ja triitsepsile kickbacke tegid, istuvad oma pingil ja toksivad rahumeeli telefoni. Ma siis küsisin, et „Hei, mehed, natuke liiale ei läinud oma harjutamisega? Et mis siis oleks saanud, kui ma hantel oleks mind tabanud? Äkki ma oleks ehmatanud ja pillanud oma ühe 40kg Sulle varbale või midag?“ Ja vennad rahumeeli, et „Me maksame trennide eest ja võime seda endale lubada ja lisaks olime juba väsinud ka jne jne“. Saad sa siis aru – sõrmed nii pudedad ja ihu nii nõder (vaimust ma ei räägigi), et ei suuda ka 12kg tütarlapsehantlit kinni pidada … Üldiselt on neid, kes kujutavad ette, et nad suured bodibilderid on, ikka täitsa palju

Sellest, et kettaid ja hantleid tagasi ei panda, ei ole vist mõtet üldse rääkidagi – vaatamata sellele, et igal pool on sildid ja manitsuskirjad, „unustavad“ paljud a la 100kg kangile või mõnele masinale või siis 200-300kg jalapressile. Huvitaval kombel ei tee ka teenindav personal ehk aegajalt saali ilmutav personaaltreener suurt asjast välja – kuigi teinekord märgatakse kohe, et midagi jäi laokile, siis pooltel juhtudel korrale väga ei kutsuta. Eestis Pärnus Tervisex´i klubi algusaastal oli mul samuti iga päev tegemist, et inimestele selgeks teha – „Pane see ketas (hantel) tagasi sinna, kust Sa selle võtsid“ jne. Kusjuures mitu aastat hiljem üks kunagine klient, kes nüüd Soomes elab, mulle ise tunnistas, et tal olid samad „probleemid“ ja mind tänas selle eest, et teda sel raskel teel suunasin ..

Üsna tavaline on siin muidugi see, et tullakse otse tänavalt trenni. Ehk siis kodus riided selga, trenni ja pärast sama targalt tagasi, pesemata. Ja mis seal salata – ühes eelmises klubis olid probleemid duširuumidega ning siis sai tehtud samuti – trenn tehtud, autosse ja koju pesema. Aga nuh, et ma juba kodus paneks jõusaalikindad kätte ja läbi linna niimoodi trenni marsiks, lisaks veel šeiker valmissegatud joogiga näpuotsas … ka seda on siin nähtud. Eks igas riigis ole omad tavad ja paljudel juhtudel antakse kultuur või kultuuritus emapiimaga kaasa. Ei saa öelda, et Eesti klubid probleemideta oleks, pean silmas siis klientide suhtumist kaastreenijatesse ja üleüldist käitumist spordiklubis, kuid siin on ikka hoopis teine maailm. Loomulikult pole kõik siinsed kliendid hoolimatud nii teiste kui ka klubi suhtes, kuid lõviosa vääriti käitujatest moodustavad juba siin riigis sündinud tõmmumat päritolu noored „ambaalid“, keda siin linnas on väga palju. Ja kuna saalipääse on odav (reeglina ca 12-15£ kuu), siis nii nad ennast välja elavadki – telefon ühes ja hantel teises käes. …

Kokkuvõte – tee trenni ja ära sega teisi, respekteeri seda, et ka teised on tulnud saali harjutama ning pea lugu sellest kohast, kus harjutad.

Treeni targalt!

Comments

comments

© 2009 - 2018 TREENITARGALT.EE All rights reserved.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

*

code

This blog is kept spam free by WP-SpamFree.

TREENITARGALT.EE © 2009-2018 All rights reserved Frontier Theme